ÕISTAIMEDE SUGUKONDADE ISESEISEV ÕPPIMINE

Taimesugukonna (seltsi) iseloomustamisel on oluline pöörata tähelepanu järgmistele näitajatele:

  1. Sugukonna süstemaatiline kuuluvus (klass, ka selts) ja lähedased või esmapilgul sarnased sugukonnad.
  2. Sugukonna mitmekesisus: (looduslike) liikide arv maailmas ja Eestis. Oluline pole niivõrd täpne absoluutarv (36 või 34) vaid sugukonna koha tunnetamine teiste seas – suhteline liigirikkus võrreldes teiste sugukondadega (maailmas suhteliselt vähe liike, aga Eestis üks liigirikkamaid). Samal ajal peab teadma, mis arvu võiks vastavate sõnaliste hinnangute taha paigutada (viga+/- 50% ei ole eksamil oluline). Täpsemalt peaks teadma kõige liigirikkamaid (3 esimest) sugukondi: nii maailmas kui Eestis.
  3. Olulised välistunnused: eluvorm (puit- või rohttaimed), enamasti on kõige olulisemad õie ehitus ja vilja tüüp (peab teadma, kui varieeruvus peaaegu puudub, nt. kõrrelised, ristõielised ja liblikõielised, kui on varieeruv, peab teadma, et on varieeruv) .
  4. Eriomased tunnused: Sugukondade puhul, millel on mingi originaalne omadus, tuleb see lindlasti välja tuua (nii välistunnuste jätkuna – nt:huulõielistel on enamasti kandiline vastakute lehtedega vars kui ka keemiliste eripärade väljatoomisena – nt. alkaloidide või terpenoidide sisaldus, “putke” lõhn, “kapsa-sinepi moodi kibe maitse” jne.)
  5. Levik maailmas (mis piirkondades, elupaikades) ja Eestis (elupaigad) – juhul, kui on võimalik tahelepanuväärsena välja tuua.
  6. Sugukonna liikide tähtsus: erinevad võimalikud kasutusviisid inimese poolt koos näiteliikidega.